Põltsamaa loss / Põltsamaa castle Põltsamaa roosiaed / Põltsamaa rose garden Suur sild ja Põltsamaa jägi / Big bridge and River Põltsamaa Kündev Kalevipoeg Sõpruse pargis / The Son of Kalev in the Friendship park

Põltsamaa ajalugu

 

Ordulinnus

Vallutanud 13. sajandi algul Eesti, asusid nii Saksa ordu Liivimaa haru kui ka Taani kivikindlusi rajama. Ordu valduste põhjapiirile Põltsamaa jõe äärde hakati ordumeister Otto von Rodensteini juhtimisel vallikraaviga ümbritsetud laagerkastelli rajama 1272. a. Ringmüür olnud algul praegusest märksa madalam ja nii sees- kui ka väljaspool olid müüri külge ehitatud puust kaitsekäigud. Põltsamaa saksakeelseks nimeks sai Oberpahlen, Pala (Navesti) jõe tagune ala.

14. sajandil valmis linnuse idanurgas kolmekorruseline konvendihoone rüütlite eluhooneks. Hoone siseõuele avanes vaade kõigi korruste sammastatud ristikäikudest. Tulirelvade kasutuselevõtt esitas ka kindlustele uued nõudmised: nii ehitati siingi ringmüür kõrgemaks, müürisse tehti laskeavad, nurkadesse kerkisid väljast kivist ja seestpoolt puust tornid. 16. sajandil valmis suur, kuni 4 meetri paksuste müüridega suurtükitorn.

16. sajandi jooksul Vene-Poola-Rootsi sõdade käigus rünnati ja rüüstati linnust korduvalt. 1560. aastast on vanim teadaolev kirjeldus siinse kindluse lipust: sellel olnud kukk, rist ja rott.

 

Liivimaa Kuningriik

Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ning Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Vastne kuningas sai enda juhtida 25 000 meest ning pidi tsaari jaoks maad juurde vallutama, iseäranis huvitatud oli tsaar Tallinnast, mis oli rootslaste valduses. Kuningas Magnuse residentsiks sai Põltsamaa kindlus ning tema sõjalaager paiknes lähimal künkal, mis kannab tänaseni Kuningamäe nime.

Magnus sai Venemaalt ka noore naise, 13-aastase vürstitari Maria Vladimirovna Staritskaja, kes suurvürst Vassili III venna vürst Andrei pojatütrena võinuks pretendeerida Vene troonile. Kuna aga Magnus Tallinna vallutada ei suutnud, vihastas Ivan Julm hirmsasti ning saatis oma väe kuningriigile lõppu peale tegema. Magnus ja Maria põgenesid lootsikus üle Liivi lahe Riiga poolakate rüppe, 15. juulist 1578 sai põltsamaalastele aga läbi aegade kõige õudsem päev...

 

Heinrich Claus von Fick

1720. aastal küsis Põltsamaa, nüüdseks juba sõjalise tähtsuse kaotanud, vana kindluse ja kogu kirikukihelkonna endale Peeter I riiginõunik Heinrich von Fick. Temale oli seda mõisa soovitanud tütre Aurora ristiema Maria Aurora von Königsmark, kelle vanaisa Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell ning onu Wolmar von Wrangel olid siinsete maade omanikeks rootsi ajal.

Heinrich Fick oli pärit Hamburgist ja teeninud Rootsi riiki. Hiljem vedas ta Rootsist salaja, vahel abikaasa seelikute vahele peidetult riiklike dokumentide koopiaid Venemaale, et aidata Peeter I-l oma riiki Rootsi eeskujul ümber kujundada. Kõige muu kõrval soovitas ta asutada teaduste akadeemia. Kuna Fick oli üks keisrinna Anna Ivanovnale aadlikonstitutsiooni esitanutest, langes ta põlu alla ning saadeti koos kahe väimehega Siberisse, kust Fick hakkas keisrikotta saatma kirju jakuutide kallal toimuva vägivalla kohta. 9 aastale Siberis järgnes siiski veel 9 aastat Põltsamaal, mil Fick alustas Põltsamaa majanduse arendamist eesmärgiga luua siin eesrindlik näidisasula järeletegemiseks kogu Vene riigis.

Heinrich Fick suri 1750. a. ning tema valdused jagati tema viie tütre vahel. Tema tegevust poliitilises vallas jätkas Uue-Põltsamaa vastne omanik Jacob Heinrich von Lilienfeld ning majanduse vallas Põltsamaa lossi omanik Woldemar Johann von Lauw.

 

Woldemar Johann von Lauw

1750. a. päris Põltsamaa lossi energiline ja ettevõtlik Woldemar Johann von Lauw. Jena ülikoolis õppinud noormees läks Vene-Türgi sõtta, kus kaotas 1737.a. Ot?akovi piiramisel vasaku käe ja sai 15 rasket haava ning läks erru majori auastmes.

Abielu Aurora Fickiga tõi ta Põltsamaale ning päritud varanduse ja riigilaenu toel lasi ta vana lossi ümber ehitada uhkeks rokokoo-stiilis paleeks. Rajati kauneid parke ning romantilisi sillakesi ühendamaks jõe kaldaid idülliliste saarekestega. Lossis elati peent õukonnaelu, jõudeaega sisustasid õuekapell ja itaalia näitlejad. Lauw tütre Helene ja parun Reinhold Johann Igelströmi pulmapeol kanti esmakordselt ette noore kirjamehe Jacob Michael Reinhold Lenzi näidend “Der verwundete Bräutigam” (Haavatud peigmees), mille sündmused olid just alles preili Helene ja parun Igelströmiga juhtunud.

Lauw rajas oma maadele mitmeid manufaktuure: nahaparkla, vasetagumiskoja, Kamari-Põltsamaa peeglivabriku, Laashoone rohelise klaasi koja ning portselanitöökoja lossi õuel. Lauw kulul avati siin trükikoda ning vaese rahva jaoks haigla ja apteek.

Lauw ettevõtetest ei tõusnud küll loodetud tulu ning vürstlik eluviis viis Lauw elu lõpuks pankrotini. Loss sai seejärel Katariina II pojale Aleksei Bobrinskile, kelle järeltulijad vürstid Gagarinid olid siin 1920. aastani.

 
Jacob Heinrich von Lilienfeld
 
1750. a. said Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõisa endale Christina ja tema abikaasa Jacob Heinrich von Lilienfeld. Andja mõisas sündinud vennad Lilienfeldid tegid keisrinnade Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna õukonnas kiirelt karjääri, kuid langesid Jelizaveta Petrovna juures ebasoosingusse ning veetsid vähemalt kuu vanglas. Noorem vendadest – Jacob Heinrich naasis Eestisse, abiellus Christina von Fickiga ja veetis pea kogu ülejäänud elu Põltsamaal. Keisrinna Katariina II ajal tõusis ta salanõuniku auastmele.

Lilienfeld on kirjutanud kaks näidendit: “Der Neujahrs-Wunsch” (Uusaastasoov) ja “Uranie oder die Verwandschaft der Liebe und der Freundschaft” (Urania ehk armastuse ja sõpruse sugulus). Teoses “Das neue Staats-Gebäude” (Uus riigiehitus) analüüsis ta Euroopa riikide ühinemise võimalusi ühise eesmärgi nimel – lõpetada igaveseks sõjad.

Täiendamaks ettevõtlust Põltsamaal ja oma varanduslikku seisu rajas Lilienfeld puudrivabriku, kus valmistati Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi õpetuse järgi kartulitärklisest puudrit. Nii kujunes Lauw ja Lilienfeldi koostöös Põltsamaast õitsva majandusega asula, kuhu oli sissetoodud hulgaliselt saksa käsitöölisi.

 

August Wilhelm Hupel

1763. aastal asus Põltsamaal pastori ametisse Weimarist pärit ning Jena Ülikoolis õppinud August Wilhelm Hupel – valgustussajandile iseloomuliku humaanse mõtteviisiga toimekas mees. Hupel andis koos Kuningamäel haiglat, apteeki ja meditsiinikooli juhatava arsti Peter Ernst Wildega 1766. aastast alates välja esimest eestikeelset ajakirja “Lühhike öppetus...”, mis trükiti samas, Kuningamäe trükikojas.

Hupel asutas Põltsamaal lugemisringi ning pidas kirjavahetust korrespondentidega üle Eesti- ning Liivimaa, kogudes andmeid Eesti maa ja rahva kohta. Hupel andis kogutud materjali välja pealkirjade all “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland”, “Nordische Miscellanen” ja “Neue Nordische Miscellanen”. Lisaks tegeles Hupel eesti keele mõlema peamurde uurimisega.

Hupeli töödes ilmus ka esimene joonistus rahvarõivais eestlastest – J. H. v. Lilienfeldi poja Carl Magnuse “Eestlased Põltsamaalt”.

 

Niguliste kogudus

Paavsti kirjas aastal 1234 on mainitud mitmeid Eesti alal tegutsevaid preestreid, teiste hulgas ka Moches teenivat Eggehardi. Mõhu ehk Moche oli siinne pisike muinasmaakond. 13. sajandi lõpust – 14. sajandi algusest pärinev kirik jõe vasakkaldal hävis aastal 1600 Poola-Rootsi sõjas.

1633-34 aastatel valmis uus kirikuhoone kindlust ja suurtükitorni ühendavate müüride vahel. Kiriku kujundamisel osalenud selleaegse mõsaomaniku feldmarssal Hermann von Wrangelli minia Christina, sünd. af Wasaborg, kuningas Gustav II Adolfi pojatütar. Pärast Põhjasõda laienes kirik ka vanasse suurtükitorni, mis moodustab praegugi kiriku kooriruumi.

Nii kirik kui ka loss põlesid 14. juulil 1941. Energiline noor pastor Herbert Kuurme suutis saada nõukogulastelt loa kiriku taastamiseks ja koguduse ühise pingutuse tulemusel oli võimalik juba 1952. a. kirik taas sisse õnnistada. Sisustus toodi endisest Tartu Ülikooli kirikust, nõukogude noorsugu kasvatav asutus ei saanud ju enam kirikut omada. 1870-ndatest aastatel valmistatud altar on pööratava altarimaaliga: enamjagu kirikuaastast näeb kogudus Julie Hagen-Schwartzi maali “Kristus ristil”, Ülestõusmispühadest Taevaminemispühani saab imetleda Kaavelt pärit eesti soost kunstniku Woldemar Friedrich Krügeri maali “Naised haua juures”.

 

Pühavaimu kogudus

Apostliku õigeusu kogudus asutati Põltsamaal 1846. Kihelkonnas astus kolme aasta jooksul õigeusku 1883 talupoega. Esialgu ehitati torniga palkkirik Kuningamäele, 1892. aastal õnnestus preester Vassili Hinkil osta kogudusele maad alevis Lossi tänaval, sinna ehitati imposantne maakivist kirikuhoone. 1850. a. alustas tööd apostliku õigeusu kihelkonnakool, mille jaoks ehitati 1894. a. maakivihoone samuti Lossi tänavale. Koolimaja on hiljem haiglaks ümberehitatud, väikesearvuline kogudus tegutseb praegugi.

 

Võisiku mõis ja “Keisri hull”

19. sajandi algul oli Võisiku üks suurematest mõisatest Liivimaal, ulatudes Põltsamaa külje alt kuni Võrtsjärveni. Hooneid oli keskuses 52, abimõisates veel 67. Rajati Catharina-Lisetta (Rõika-Meleski) peeglivabrik, nii et Rõika asulas oli ligi 300 elanikku. Kuulsaim mõisaomanik Võisikul on olnud kahtlemata Timotheus Eberhard von Bock, kellest Jaan Kross on kirjutanud romaani “Keisri hull”. T. E. Bock, vana perekonnapärimuse järgi Peeter I järglane, oli saanud keiser Aleksander I-lt korralduse alati tõtt rääkida, mis aga paraku osutus sagedasti kibedaks. Keisri mõõt sai täis, kui Bock esitas talle konstitutsiooni projekti: järgmised 9 aastat veetis Bock Schlüsselburgis. Vaimuhaigeks tunnistatuna saadeti ta tagasi Võisikule eestlannast abikaasa Ewa Katharina ja õe pere hoole alla. Tänaseni pole päris selge, kas T. E. Bock laskis end 1836. a. ise maha või tapeti. Mässumeelne mõisnik ja tema abikaasa on maetud Kundrussaarde, perekonnakalmistule.

 

Eesti Aleksandri Kõrgem Linnakool

1862. aastal otsustasid ärksamad Viljandimaa mehed jäädvustada keiser Aleksander I mälestus tänuks pärisorjuse kaotamise eest. Suurejooneliseks ja elavaks mälestusmärgiks pidi saama keiser Aleksandri nimeline eestikeelne kõrgem kool. Alustati üldrahvalikku annetuste kogumist ning osteti koolitarbeks endine aadli pansionaadi hoone Põltsamaa külje all Kaarlimõisas. Kooli avamise ajaks 1888. aastal oli küll venestamine saanud sellise hoo, et eestikeelset kooli avada ei lubatud, eesti keel oli vaid üks õppeainetest. Ometi oli kooli jaoks raha kogumine esimene samm eestlaste rahvuslikus ärkamises.

 

Eesti lipp

Põltsamaa luteriusu kihelkonnakool oli 19. sajandi teisel poolel üks rahvusliku ärkamise taimelava. Siin õppisid Karl August Hermann, Jaan Bergmann, Jaan Jung, Mihkel Jürmann. Õpetajateks olid Martin Wilberg, Karl August Hermann, Johannes Kappel, Aleksander Mohrfeldt ja Eduard Bornhöhe. Noor Bornhöhe, vaimustunud vanast lossist ja koolijuhataja kaunist tütrest, kirjutas siin ajaloolise jutustuse “Tasuja”.

Mitmed EÜS-i liikmed olid õppinud Põltsamaa kihelkonnakoolis ja nii arutletigi siin EÜS-i võimalike värvide üle. Koolijuhataja Gustav Heinrich Beermann oli soovitanud sinist kui truuduse, musta kui tõsiduse ja valget kui puhtuse värvi.

Beermanni tütar Emilie õmbles kooli näputööklassis lipu valmis, puutöötoas valmistati vars ning lipu pühitsemisel Otepää kiriklas oli lipuhoidjaks “vanamees”, usuteaduse üliõpilane, Gustav Beermanni vanim poeg Christoph.

 

Seltsielu Põltsamaal

Vanim isetegevuskollektiiv Põltsamaal on segakoor “Heli”, kes loeb oma algust 1840. aastast. Martin Wilbergi juhatusel suutis koor peagi esitada neljahäälseid koraale, mis innustas omakorda siinset kirikuõpetajat Emil Hörschelmanni eestikeelseid koorilaule komponeerima. Aastatel 1949-1991 oli koori dirigendiks Heli Martin, kelle helisevat eesnime kannab koor 1958. aastast alates.

1865. a. asutas Anikvere koolmeister Tõnu Omel pasunakoori. Puhkpillimuusika on üheks Põltsamaa tunnuseks siiani: gümnaasiumil on oma orkester ja kultuurikeskuses harjutab Linnaorkester, muusikakool aga korraldab suviti rahvusvahelisi puhkpillimängijate, aga ka viiuldajate suvekoole. Nii on Põltsamaa suved ikka täis muusikat.

1867. a. moodustati siinse apteekri eestvedamisel Põltsamaa Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, kellele vürst Gagarin lasi omal kulul ehitada pritsikuuri, mida ümberehitatult kasutati aastani 2000.

1881. a. asutati Põltsamaa Eesti Põllumeeste Selts, millest kasvasid välja Piimaühing, masinatarvitajate ühingud, Ühispank, Majandusühing. Kuni I maailmasõjani korraldati 13 põllumajanduslikku näitust. Pärast sõda taastatud seltsimaja saal on praeguseni koduks Jõgeva Maakonna Keskraamatukogule, mille alguseks võib lugeda 1914.a. tekkinud Põltsamaa Lugemise Ringi (hiljem Hariduse Selts). 1919.a. koondusid naised Põltsamaa Eesti Naisseltsiks, seltsi peamiseks teeneks on lasteaia asutamine.

1923.a. moodustati aktiivse seltskonnategelase Karl Vervolt-Areti eestvedamisel Laulu ja Mängu Selts “Leelo”, mis samuti on tänase päevani vapralt vastu pidanud.

 

Hariduselu Põltsamaal

1680. a. oli Põltsamaa eesti koguduse köster nõus mittesaksa kooli pidama ja lossiproua Christina af Wasaborg nõus kooli ülal pidama, kuid talupojad ei saatnud oma lapsi kooli. 1687. aastal töötas talurahvakool Forseliuse seminarist tulnud talupoisi Tõnu juhatusel.

1765. koolikorralduses ette nähtud mõisakoolide asutamise viis pastor Hupel ka tegelikkuses ellu: mõisakoolid avati Vana- ja Uue-Põltsamaal, Lustiveres, Adaveres, Tapikul, Kuristal, Pajusis, Rutikvere, Kaaveres ja Kalanas. Vana-Põltsamaa vallakool oli valitsejamajas Viljandi ja Tallinna maanteede nurgal. Samal ajal pidas arst Peter Ernst Wilde Kuningamäel haigla juures meditsiinikooli.

1805-1889. aastail töötas saksa elementaarkool ja 1835. alustas Võhma külas tööd kihelkonnakool. Hiljem koliti Jõe tänava vanasse leerituppa, pärast selle põlemist ehitati uus hoone – 1927. aastast tütarlaste kodumajanduskool ja praegu pagariäri “Kördiööbik”.

1850. asutati õigeusu kihelkonnakool, 1894. valmis oma maja – hilisem haigla Lossi tänaval, abikoolid olid Neanurmes, Nõmaveres ja Pajusis.

Mõnda aega on töötanud Eeva Puhki ja Anna Grafi erakoolid, kuid 1899 avati riiklik algkool – algul Jõgeva maanteel, 1908. aastast Aia tänaval.

1906. aastal asutati Põltsamaa Hariduse Selts, 1906-1914 aga töötas Põltsamaal Liivimaa Saksa Seltsi saksakeelne kool.

1917. a. avati gümnaasium alevivanem Schmidti majas (Toidu Top), suletud kõrgema venekeelse algkooli ruumes, hiljem asus gümnaasium ümber Uue-Põltsamaa mõisa häärberisse ning 1967.a. valmis tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja Veski tänaval. 1934. aastal ehitatud algkoolihoones ja selle juurdeehituses õpivad praegu Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 1.- 6. klass.

Endises Aleksandrikoolis avati 1921 tööstuskool, mis nõukogude ajal kandis Hans Pöögelmanni nime, praegu aga nimetatakse teda: Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökool. Praegu hoolitsevad sirguva põlvkonna eest veel lasteaed “Mari” ja Lasteaed-algkool “Tõruke”.

 

Põltsamaa 20. sajandil

20. juulil 1920.a. anti Põltsamaale aleviomavalitsuse õigused, samal aastal asutati ETK Põltsamaa Tehased. Tootmise kasv ETK Tehastes tõi kaasa ka alevi kasvu ning vabariigi valitsuse otsusega 30. juunist 1926.a. sai Põltsamaa linnaks. Esimene linnapea oli kolonel Martin Terras 1927.- 1930. a.

1929. a. valiti linnapeaks Georg Kold, kes alustas linna heakorrastamist, rajas puukooli, korrastas lossi, sillutas tänavaid. Ehitati rannahoone ning rajati supelrand, elanike kaasamiseks asutati Põltsamaa Kaunistamise Selts. 1930-ndatel aastatel varustati kõik tänavad elektrivalgusega oma elektrijaamast.

Põltsamaad 1930-ndatel aastatel kirjeldab kogumik “Sakalamaa elu” kui tagasihoidlikult elavat tööka rahva linna: lisaks ETK veinitehasele ja puuvilaaiale oli siin rida raua- ja puutööstusi, kolm ajakohast jahu- ja lauatööstust, meierei, hulk suuremad ja vähemaid kauplusi; peale nende haigla, apteek, kolm kooli, kaks panka, riigi- ja omavalitsuse-asutusi. Lisaks oli linnal põllumaid, mida rendile anti. Kuna Tartu-Tallinna maantee käis läbi linna, läks hästi ka kolmel hotell-restoranil ja viiel kohvikul. Samal ajajärgul ilmus Põltsamaal kolm nädalalehte.

II maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest. Aastatel 1950-62 oli Põltsamaa rajoonikeskus, siis ehitati kultuurimaja, saun ja staadion. Uues trükikojas trükiti rajoonilehte “Kiir”. 1970-80-ndatest aastatest pärinevad võimas kinomaja ja telegraafihoone, pooleli jäi turuhoone ehitus. EPT linnakus rajati saun-ujula ning spordihoone.

Uuel ärkamisajal tegutses aktiivselt Põltsamaa Muinsuskaitse Selts, kelle eestvedamisel taastati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke, taotleti muuseumi asutamist ning korraldati kodukandipäevi. Linna omavalitsuslik staatus taastati detsembris 1991.

Wednesday the 13th. Põltsamaa Muuseum 2015 - Joomla Site Templates